Uhise valu pealkiri, TOOMAS HENDRIK ILVES: Taassünni ajalooline valu - Eesti Päevaleht
Muidugi on poliitilised parteid olemuselt kameeleonid. Muidugi kirjutavad nad sellega alla iseenda, nii parem- kui vasaktsentrismi surmaotsusele, aga tant pis!
Et asjad sujuksid, pead olema tavapärasest minast oluliselt osavam ja tegusam. Aga võib juhtuda, et mesinädalatena mõeldud reis pöördub pahupidiseks. Öeldakse, et sa ei tunne inimest enne, kui pole temaga reisil käinud. Vastselt armuhurma kukkunud inimene sageli ei tunnegi oma armastuse objekti lihast ja luust inimesena, vaid idealiseeritud ettekujutust temast.
Kuid reisimine toob halastamatult ilmsiks ka kõige varjatumad iseloomujooned. Su kaaslane võib osutuda laisaks, araks, käpardlikuks, otsustusvõimetuks hädaldajaks.
Kui juba reisil muutuvad suhted hapuks, kannatab suure tõenäosusega nende käes ka ülejäänud kooselu. Enesevarjamine võib olla kaitsemehhanism, et mitte lasta kedagi liiga lähedale, sest lähedus võib tuua valu. Ühes luuletuses kuhjab jutustaja taldrikule kõigest midagi, sest tühjal taldrikul hakkab tema valik silma. Buddha köögis on vabadus vastuoluline. Vabadus ei sõltu Bristoli luulekogus tegelikult millestki: ühiskondlik arvamus piirab eneseväljendust, kuid sellesse suhtutakse kriitiliselt.
Vabakal ehk Vabaduse väljakul saadakse aga sõpradega kokku ja juuakse õlut. Kes teab, äkki Vabakas ongi Uhise valu pealkiri Buddha köök.
Kuni kõigil on oma Buddha köök, oma koht, kus on võimalik kogeda rahu ja vabadust, on ebakindlas maailmas midagigi kindlat. Omamoodi rahustavalt mõjuvad luuleread lk 50 : Maapind mu jalgade all. Ta ei näe välja nagu tüüpiline prantslane.
(Elu)reisi ilu, valu ja inspiratsioon
Ja nii teda ei võetagi sellena. Kõigest hoolimata. See on kahtlemata tabav.
Elu reisi ilu, valu ja inspiratsioon Reisimine on tihti seotud Teisega — kellegi otsimisega, kellegagi lähedaste sidemete pitseerimisega või taasloomisega või hoopis kellegi eest põgenemisega. Reisimisega saadud adrenaliini- ja dopamiinilaks mõjub kui keha loomulik anesteetikum ja valuvaigisti.
Ja osutab meie piiridele, kui me tahame iseennast ja oma ühiskonda teaduslikult, etnoloogilselt vaadelda. Ühest küljest me teame muidugi omadena rohkem kui ükski võõras saab teada saada. Teisest küljest ei tea me põhilist, me ei tea, kes me ikkagi oleme. Sest kõige põhilisem ja sügavam meis on meile nii tavaline, et seda me ei näegi. Tegelikult nõuab etnoloogia alati oma uurimisobjekti suhtes võõrust, välispidisust. Võõrus muudab meie pilgu huvitatuks ja huvitatus teeb selle teravaks.
Meie interpretatsioon võib olla küll täiesti ekslik, aga samas me võime näha asju, mida omad iial ei näe, sest need on neile liiga lähedal. Nii et jah, kui me ka oleme ateistid või agnostikud, siis igal juhul kristlikud. Kogu ateism ja agnostitsism, Uhise valu pealkiri me tunneme, on oma päritolult ja olemuselt kristlik.
Prantsusmaa puhul siis katoliiklik. Meil pigem luterlik. Too Karim Miské, meeleheitel, et need vasakpoolsed kristlikud ateistid teda ikkagi päriselt omaks ei tunnista, kuigi teda ei lahuta neist mitte miski muu kui välimus, üritab täisealisena isegi islamisse pöörduda, käib oma isa sugulaste pool Lääne-Sahaaras, aga see pöördumine ei lähe läbi.
Saada lugu
Sest ega ta ennast nende islamis ja nende elus ka ära ei tunne. Ja nii jääbki tema oskas mitte kuuluda. Kokkuvõttes, ma ei tea, kas see kristlike ateistide islamisse pööramine ikka nii libedasti läheks, nagu Houellebecq seda kujutab.
Ühest küljest, kuigi kogu Uhise valu pealkiri loodud situatsioon on vähemalt Muidugi on poliitilised parteid olemuselt kameeleonid. Lõpuks võivad nad ennast sama nime all värvida mistahes ideedega. Muidugi on inimene loomult oportunist. Tavaliselt usklikult ei nõua ükski religioon just ülearu palju. Täita mõned lihtsad kombed, võtta omaks mõned käitumismallid, ongi kõik.
Kas lihtsat inimest on iial huvitanud teoloogia, selle peensused? Aga usk polegi teoloogia. Usk on kuuluvus, on kuulumine.
- Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.
- Kui suus põletab ning keel kipitab ja valutab | askala.ee
- Buddha köök, armastus ja valu Elu on kannatus — selles asjas näivad Buddha ja Piret Bristol olevat ühel meelel.
- „Jumalale tänu“ - kuidas kõneleda millestki, mis tekitab nii palju valu ja häbi? - Eesti Ekspress
- Shutterstock Keel kipitab ja valutab, põletav tunne on kogu suus ja ka huultel.
- Buddha köök, armastus ja valu — Sirp
- Тут все решили, что теперь октопауки отправятся восвояси, но, увы, прискорбно ошиблись.
- Tõnu Õnnepalu: Igavuse ja valu vahel | Edmund Burke'i Selts
Kellelegi ja kellegi hulka. Ja isegi kui seda usku justkui pole enam, on kuuluvus ikka veel alles. Ka lääne kolmanda põlve vabamõtleja on vist veel siiski liiga kristlik, et temast head moslemit teha. Houellebecqi võib veel ühes mõttes paigutada juba üles loetud tähtsate prantsuse katoliiklike kirjanike ritta.
Tõnu Õnnepalu: Igavuse ja valu vahel
Katoliiklikus mõttes on nad nagunii enamasti kahtlased olnud. Aga oma ajastu antiklerikaalse, progressistliku ja liberaalse vaimuga vastuolus on nad olnud kõik. Nad on olnud avalikud reaktsionäärid. Seda sõna tarvitab ka Houllebecq enda kohta uhkusega. Konservatiiv oleks tema Uhise valu pealkiri vähe öelda.
Reaktsionäär kõlab teravamalt. Ja uhkemalt. Muuseas oleks seda kuju, mille ta endast on loonud, väga raske seostada konservatismiga.
Konservatiiv peaks nagu ikka kuidagi soliidne olema, aga tegelane, keda Houellebecqile etendada meeldib, pole mingi Uhise valu pealkiri Manni tüüpi mõistlik härrasmees, vaid pigem tõeline clochard, hulgus ja joodik. Sorakil juuksed, hambutu suu, räbaldunud jope, suunurgas tolknev koni. Muidugi, see on etendus, aga eks iga kuju, mida me järjekindlalt etendame, saa lõpuks osaks meie olemusest. Ja Houellebecq on selleski mõttes moodne kirjanik, et mõistab: roll, mida kirjanik avalikult esitab, on tähtis osa tema loomingust.
Sealjuures ei maksa unustada, et tegemist on Prantsusmaa ühe kõige rikkama kirjanikuga, kes vahepeal osalt kõrgete maksude eest Iirimaalegi kolis. Ka see nii-öelda reaktsioonilisus kuulub Houellebecqi brändi juurde. Reaktsiooniline kirjanik, see on tänapäeval midagi haruldast, eriti veel reaktsiooniline kirjanik, keda ei saa ignoreerida.
Aga kas reaktsionäärlus tähendab ikka ajavaimuga vastuolu või pigem sellega kaasas, sellest isegi sammuke ees käimist? Kas me ei ela juba üdini reaktsioonilisel ajastul? Reaktsioon on alati reaktsioon millegi vastu. Reaktsioon reageerib toimunud pööretele, tal puudub iseseisev programm.
Nüüdne reaktsioon on olemuselt kahekordne. See eitab korraga kahte revolutsiooni.
Kuuekümnendate aastate vasakliberaalset pööret eelkõige kommete ja seksuaalsuse vallas, ning üheksakümnendate paremliberaalset globalismi. Esimene andis meile piirideta armastuse, teine piirideta kaubanduse. Me peaksime olema õnnelikumad kui iial varem.
Ja vist on kirjandusest raskem leida lootusetumatult õnnetuid tegelasi kui Houellebecqi omad. Nende õnnetus, depressiivsus, masohhism on juba kosmilist mõõtu mis annab sellele mingi kummalise huumorivarjundi.
Mis puutub kuuekümnendate vasakprogressimi, siis sellega on Houellebecqil omad väga isiklikud arved õiendada. Perekond on tema romaanides ju midagi juba praktiliselt väljasurnut.
Tema tegelased igatsevad perekondlikku turvalisust kui täiesti kättesaamatut õnnemaad.
„Jumalale tänu“ - kuidas kõneleda millestki, mis tekitab nii palju valu ja häbi?
Mulle tundub, et selles pildis ta üldistab liialdatult omaenda katastroofilise perekonnaloo kogu ajastule. Houellebecq ei ole muide üldse kirjaniku sünninimi, see oli hoopis tavalisem ja vähem kirjanduslik Michel Thomas ja sündis ta Prantsuse ülemereterritooriumil Réunioni saare.
Tema vanemad, mõlemad kommunistlikud aktivistid, kolisid sealt Alžeeriasse ja läksid lahku, laps sai tunda lahutuse kõige halvemaid tagajärgi, teda solgutati ühe juurest teise juurde, kuni ta viimaks leidis püsiva paiga isapoolse vanaema, ka muide kommunisti juures, kelle neiupõlvenime Houellebecq ta endale võttiski.
Muuseas lükkab ta selles raamatus ümber ühe pojast kirjaniku eneselegendi, mis väidab, nagu oleks ema võltsinud tema sünnitunnistust, teinud ta kaks aastat vanemaks, et saaks varaküpse varem kooli panna. Nii et Houellebecq on ikkagi sündinud Niisiis meeldib Houellebecqile küll esineda omamoodi antisotsiaalist reaktsionäärina, kuid ei maksa unustada, et see on roll. Südames on ta võib-olla tõesti hoopis rohkem konservatiiv kui talle endalegi meeldiks.
Ta ikkagi usub Prantsusmaasse. Nii sapine ja pessimistlik kui ta polegi tänase Prantsusmaa ühiskonna suhtes, on tal ikkagi väga suur usk, et sellel maal lähevad asjad lõpuks nii, nagu nad ikka on läinud. Islamiseeritud Pariis elab sama elu, mis varemgi, pluss seadustatud mitmenaisepidamine ja keelatud miniseelikud.
Ja nagu üks Uhise valu pealkiri prantsuse konservatiiv peab, peidab temagi oma põues väikest katoliiklast. Närivhäired ehk neuropaatiad — kas iseseisvad või mitme teguri põhjustatud. Teist tüüpi diabeet. See põhjustab närvihäireid.
Puhverdatud otsigutulemused
Sülg on naturaalne niisutus- ja kaariesevastane vahend. Teatud ravimid antidepressandid, vererõhku alandavad ravimid jm pärsivad selle nõristust. Samas ei tohi unustada, et muutused süljenäärmete töös kaasnevad ka vanusega ning võib tekkida suukuivus. Vitamiini- ja mineraalainevaegus: eelkõige B-grupi vitamiinid, samuti raud ja tsink.
Kui mao soolhape valgub tagasi, siis põhjustab see nii söögitoru kui ka suuõõne ärritust sümptomiteks nn ärrituskoha, muutused hammaste kõvakudedel. Ravimid ACE inhibiitorid. Pärmseen, mis kuulub normaalse mikrofloora hulka, põhjustab vohama hakates kipitavat-põletavat tunnet suuõõne limaskestal.
Mõru maitse tunne on langenud ning teravamaitselise toidu tarvitamisel häired süvenevad.