Julge vaga polve
Kõrgete kontsadega kingad. Madal laenuprotsent, toll. Kas nn voodirežiim on vajalik?
Esialgu võis taas kahtlustada ristatisidemete vigastust, mis jättis ta PyeongChangi olümpialt kõrvale, aga lähipäevil peaks olukord täpsustuma. Ei oskagi mingit seisukohta võtta. Kuna see praegu eriti valu ei tee, siis tihtipeale isegi unustan ära, et peaksin seda põlve hoidma.
Loe enne kinno minekut: ilmunud on menuki «Saladus» kordustrükk
Ei oska öelda, mis saab siis, kui tagasi mäele lähen. True story!
Ja loomulikult peab selles masterplanis olema ruum paindlikkusele, sest pole just harv juhus, et kodutööle, millele planeerisin 2 tundi, kulub neid erinevate teetõkete tõttu hoopis 5. Unetundide arvelt. See on elu.
Ma tean, et minu päevakava pole pooltki nii tihe nagu mõnedel tublidel, aga mul on tegemist, et nende 5 elemendiga hakkama saada. Igal juhul, eile oli väga töö ja kooli keskne päev.
Sildaru: saan põlve suhteliselt normaalselt sirutada ja kõverdada
Kuna härra Jooksja ei viibi hetkel Eestis, siis oli ka selle võrra rohkem vaba aega kooliasjadega tegeleda. Samuti oli trennivaba päev, mis tähendas veel ühe elemendi vähem planeerimist, aga selle arvelt täielikku ajusurma arvuti taga. Juuksed korda ja kerge meik. Kiire sotsiaalmeedia check.
Jalutuskäik kooli. Kella kümneni andsin tudengitele ingliskeelset praktikumi: kirjeldav statistika SPSS-is. Kell Arenguökonoomika — täitsa põnev oli.
Ülle Sillamäe: Õpetaja rolli oli väga hea luua, polnud vaja kaugelt inspiratsiooni otsida
Kell 12— Olin Facebookis sotsiaalne loe: tšättisin. Kell 14—16 Koju.
Nagu pealkirjastki võib tuletada, tähendab see kilomeetrit oma jalgadel Haanjamaa metsade vahel, kontrollajaks 15 tundi. Arvestades oma piiridega võtsin eesmärgiks läbida õhtuks 80km, mis oli tegelikult üsna julge pakkumine, võrreldes eelmist rekordit 67km ja teadvustades muresid parema jala põlve ja pöiaga. Start varahommikul pimedas pealambikeste valgusel, et uudistada selleaastast ringi pikkusega 6,67km.
Kohe esimese kolme kilomeetriga suutsin mõlema jalga piisavalt sügava lombi leida, et ikka lirts-lärts edasi. Edasi juba valgemaks, tuju rõõmsamaks ja jalatsivahtusek s peatust veel ei plaaninud, tegin selle siis, kui oli tarvis kõndimisele üle minna. Metsas oli maha märgitud mõnusalt vahelduv terviserada, lühike lõik kitserajal, hulgaliselt laugemaid ja järsemaid künkaid, kuiva pinnast ja lompe - igale maitsele midagi.