Hangige liigeste ola

Harvey lõi muna katki. Kui palju materjali tööks! Olles kuhjanud oma lauad täis purke ja pudeleid, ehitanud destilleerimisaparaate ja teisi seadmeid, veetsid teadlased kümneid aastaid põis jäte kolbide ja kogukate retortide juures. Longates, saba jalge vahel, jooksis koer toast välja.

Kana tuli pesalt ära, saputas ja puhastas ennast ning kõndis eemale. Oli näha, et ta loobub niisugustest imelikest munadest.

Köhasiirup Lincoln Herbal Koff

Üksteise järel lõi Harvey munad katki. Loote jälgi ta ei leidnud. Nad lämbusid, ei suutnud areneda,» nii lausus muna saladuse kütt tosinale hukatud elule hauakõne asemel. Harvey ei võinud piirduda ainult koore pooride tähtsuse selgitamisega.

Algas loote arenemise uurimine. Nüüd ei kaetud mune enam lakiga, kuid see-eest haudusid kanad tosinate kaupa. Sadu mune pandi töösse. Päevast päeva jälgis Harvey mune, pidas täpset arvestust haudumispäevade kohta, määras loodete vanust. Iga päev läks mitu muna otse kana alt uurija lauale. Võtnud muna, mida oli hautud neli päeva, kõrvaldas Harvey sellelt ettevaatlikult koore ja asetas sooja vette.

Ta nägi väikest ähmast laigukest. Laigukese keskpaigas tõmbles imetilluke punane täpike. See ei olnud suurem nööpnõela peast. See veretilk kord ilmus, kord kadus. Ta tuksub!

Üllatavad asjad, mis võivad teie seljavalu põhjustada - tervisealane nõustamine

Ta võttis sisuseid välja kümnetel kanadel ja selgitas, kuidas toimub muna enese arenemine ja kujunemine. Ta tegi kindlaks nii valgu, kilede, rebu Hangige liigeste ola ka munasilma tähtsuse. Kanamuna ei suutnud rahuldada Harvey uudishimu. Ta asus imetajate uurimisele. Tiined emahirved ja metskitsed avasid üksteise järel tema ees oma saladused. Ta uuris nende kehaehitust, sigimiselundeid, uuris loodete arenemist.

Jooniste, visandite, märkuste ja ülestähenduste virnad aina kasvasid. Kauguses paistis juba töö lõpp. Ja äkki. Charles I lahkus rutuga Londonist ja sõitis Šotimaale. Harvey kui kuninga ustav sõber sõitis talle järele. Seal ei olnud jooniseid, päevikuid ega ülestähendusi. Muutlik õnn naeratas Charlesile, Cromwell taganes ja Charles pöördus tagasi Londonisse. Harvey määrati Oxfordis asuva Mertoni kolledži dekaaniks.

Vana dekaan Brent, parlamendi pooldaja, oli sunnitud oma koha loovutama kuninga lemmikule. Kuid kodusõda polnud lõppenud. Charles sai uuesti lüüa, kaotas võimu koos sellega aga ka pea ja uuesti hõivasid Cromwelli väed Oxfordi. Koos Cromwelliga pöördus tagasi ka Brent — nüüd mitte enam võidetu, vaid võitja.

Brent polnud suuremeelne, kuid tal ei olnud julgust otseseks kallaletungiks. Ta meelitas oma nõusse rühma kodanikke, seletanud neile, et Harvey pole mitte ainult kuninga lemmik, vaid ka ketser.

Osteoporoosi valus polved Valu pohjused sormeliigendites

Ketseritega käitusid Cromwelli pooldajad väga ebasõbralikult. Rahvahulk riisus paljaks ja põletas maha Harvey maja. Suitsupilves ja leekides, märatseva rahvahulga metsikute hüüete saatel hävis kõik.

Harvey jäi tänavale, kuid see polnud veel nii suur häda.

KÕIK TOOTED - askala.ee

Ta kaotas raamatukogu, käsikirjad, joonised, preparaadid, instrumendid. Mis jäi Harveyl teha? Õnneks olid tal vennad, vendadel aga suur kaubandusettevõte. Nad andsid Harveyle kauban-dusaktsiaid: tulud neilt võimaldasid teadlasel ennast ülal pidada. Harvey kolis üle Lambethi eeslinna, kuid teaduslikku tööd ta ei katkestanud ja hävitas endiselt sadade kaupa kanamune. Emahirvi enam ei olnud.

Need tuli asendada lihtsamate loomadega: küülikute, koerte ja kassidega.

Hinnavaatlus

Ning siin nägi Harvey oma kogemuse põhjal, et küülikul, kassil ja koeral erineb loote arenemine vähe loote arenemisest emahirvel. Elu Lambethis polnud hoopiski see, mis varem Londonis. Harvey peaaegu ei väljunud kodust ja kas töötas või nukrutses. Ainult pühade puhul lubas ta enesele väikese meelelahutuse: sõitis külla vend Eliabile, kes elas Rich-mondi lähedal.

Get latest updates about Open Source Projects, Conferences and News.

Siin ta pisut jalutas, rohkem aga istus vennaga kahekesi ja jõi kohvi. Kui vend külastas Harveyd, kordus seesama: vennad istusid ja jõid kohvi, vahetades harva mõne sõna. Kohv oli ainuke, mis kaunistas Harvey elu. Mingisuguseid muid lõbusid ja meelelahutusi tal ei olnud.

Veetes aega kord kohvikannu, kord laboratooriumilaua taga, kogus Harvey pidevalt teaduslikku materjali. Jälle kasvasid märkuste ja jooniste kuhjad, Hangige liigeste ola jälle Harvey viivitas. Tal olid hästi meeles kõik ebameeldivused, mida tal tuli taluda pärast raamatu avaldamist vereringe kohta. Kuid siis oli ta olnud võrdlemisi noor ja erksa vaimuga, nüüd aga võtsid vanadus ja õnnetused oma osa.

Harvey kartis võitlust ja kallaletunge, teda ei ahvatlenud kuulsusesära. Ta ei tahtnud enam mitte midagi, mitte midagi peale. Miks lasta end Parast disko laimu kanda tormisele elumerele? Laske mul rahus surra. Maksin ma ju selle eest kallist hinda. Ning olles joonud paljude päevade ja nädalate jooksul ära ebatõenäolise hulga tasse kohvi, murdis ta Harvey vastupanu: raamat anti trükki. Suur 30 osa sellest oli kirjutatud mälu järgi: kõige tähtsamad materjalid olid tulekahju ajal hävinud.

Raamatul ilutses vinjett: Jupiter hoiab käes muna, munast aga väljuvad ämblik, liblikas, madu, lii.

BALSAM LIFT liigeste hinnangute hind Lihaste ja liigeste ravi

Munale on kirjutatud: «Kõik tuleb munast». Harvey kartis asjata tormi. Raamat võeti vastu väga hästi ja mitte mingisuguseid kallaletunge autorile, peale väikeste märkuste, ei olnud. Vanake võis rahulikult jätkata oma kohvijoomist. See oli Viimne leht Harvey loorberipärjas. Kuue aasta pärast teadlane suri. Ta pärandas kogu oma varanduse 31 mitmesugustele teaduslikele asutustele, oma kohvikannu aga vend Eliabile.

Näis, et kõik on Hangige liigeste ola, kõik on korras. Näis, et Harvey loosung lõpetab kõik vaidlused ja sõnelemised. Aga ei! Kõik tuleb munast — jah, nii see on. Ei, Harveyle ei olnud määratud selle küsimuse lahendamine. Ja ta ei suutnudki seda teha: kuulus arst polnud hoopiski isetekkimise vastane.

Harvey ainult viis vaidluse ühelt pinnalt teisele. Uss ei saa sündida mittemillestki, surnud ainest. Ta koorub munast.

Sustravi poletiku kaes Kruvid sormedele

Kuid muna, millest koorub uss, — see võib sündida. Teadlane ei lahendanud vaidlust, ta ainult asendas looma munaga. Harvey vallutas vaenlaselt ühe kaeviku, kuid jättis talle teise kaeviku, mis oli seda kindlam. Kes oli näinud neil aegadel solkmete mune, kes teadis, kuidas solkmed tekivad? Mitte keegi. Mis ilmus varem — muna või kana? Harvey vastas julgelt: «Muna! Kes munes esimese muna? Seda Harvey ei teadnud. Igaühele oma III. Olles nooruses kalevikaupmees, hiljem midagi majandusülema taolist kohtukojas, läks ta alatiseks teaduse ajalukku, kuigi oli ainult iseõppija-asjaar-mastaja.

Tundes huvi suurendusklaaside vastu, õppis ta neid lihvima ja saavutas selles töös Hangige liigeste ola aia kohta haruldase täiuslikkuse.

Ta läätsed olid laitmatud ja erakordselt pisikesed: kõigest kolmemillimeetrise läbimõõduga ja isegi väiksemad. Innustudes sellest tööst ikka enam ja enam, ku32 lutas Leeuwenhoek suurema osa oma pikast elust ta elas üheksakümne ühe aastaseks mikroskoobile.

Tõsi küll, see polnud veel mikroskoop, vaid ainult luup, ning kaasaegse mikroskoobiga sarnaneb ta niisama vähe kui samovar veduriga, kuid see suurendas. Osav meister Leeuwenhoek valmistas mikroskoobi, mis suurendas kakssada seitsekümmend korda. Mikroskoop avas inimestele uue maailma: ta võimaldas näha seni nägematut. Mõne aja pärast hakkasid teadlased mikroskoopi laialdaselt kasutama. Leeuwenhoeki mikroskoop vaade eest, küljelt ja tagant. Igasugused ripsloomad, keriloomad ja teised pisiloomad kihasid hämmastunud vaatlejate silmade ees.

Need pisitillukesed olendid olid nii arvukad ja mitmekesised, et uurijatel läks silmade ees kirjuks. Kuid kõige tähtsam oli see, et kõik kihas neist olendeist. Sõnnikus ja vees, õhus ja tolmus, mullas ja rentsli-mudas, igasugustes mädanevates ainetes, ühesõnaga, igal pool esinesid need «mikroobid», nagu tol ajal nimetati kõiki mikroskoopiliselt väikesi olendeid.

Kust on nad pärit? Tarvitses vaid asetada vette heinatuust ning mõne aja pärast kihas heinaleotis leotisloomadest. Neid ujus selles 33 otse parvede kaupa. Nende kõrval aga kihasid leotises veelgi pisemate olendite müriaadid.

Hooke'i mikroskoop. Teadlased jagunesid kahte leeri, karjusid ja lärmitse-sid, süüdistasid üksteist jumalasalgamises, autoriteetide ees kummardamises, kõiges, mis pähe tuli. Nad on ise väiksemad igasugusest munast! Munad on olemas! Kate liigeste ekslemine kuulus Harvey ütles: kõik tuleb munast. Ta ütles seda kanade ja teiste lindude kohta. Ühel pool olid prantslane Buffon ja iirlane Needham, teisel pool itaallane preester Spallanzani.

Lazzaro Spallanzani oli kõigest viieteistkümne aastane, kui ta sattus Reggiosse, jesuiitide kätte. Nad õpetasid talle filosoofiat ja teisi teadusi ning, nähes noormehe andekust, hakkasid teda meelitama hiilgava karjääriga jesuiidi tööpõllul.

Tänamatu õpilane — temaga oli nii palju jänna-tud! Selleks olid tal erilised kaalutlused. Asi seisis selles, et Bologna ülikoolis oli matemaatika ja füüsika professoriks ta nõbu — kuulus Laura Bassi. Laura oli väga õpetatud ning kergus, millega ta lahendas kõige keerulisemaid küsimusi, pani imestama välismaiseid professoreid. Lazzaro kasutas õnnelikku juhust maksimaalselt ja õppis matemaatikat Laura juhendusel nii, et tema dispuut lõppes aplausimürinaga.

Vanad professorid olid vaimustusest nagu arust ära. Mõned neist andsid sealsamas talle üle oma eraõpilasi. See oli liigutav pilt. Lazzaro isa oli jurist ning tava kohaselt pidi poeg valima sama elukutse. Lazzaro kui sõnakuulelik poeg hakkas õppima õigusteadust, kuid see ei meeldinud talle.

Lazzaro tegeles loodusteadusega, selleks aga, et vanemad väga ei Hangige liigeste ola vanemate õnnistust hindas ta vägaastus ta ühtlasi ka mungaks. Varsti sai preester Spallanzani professoriks. Ta pidae loenguid Toskaanas, Modenas ja Pavias, reisis mööda Apenniine, Sitsiiliat ja teisi paiku, külastas nii Austria kuningat kui ka Türgi sultanit.

Ta õppis tundma kõike, alates mööda veepinda visatud kivide rikošettidest ja lõpetades vihmausside äralõigatud kehaosade regenereerimisega. Kui ta oli teinud mõned avastused, köitis loodusteadus teda nii, et ta muutus kirglikuks looduseuurijaks. Teda ei köitnud loomade süstemaatika ning ta ei püüdnud leida ja kirjeldada võimalikult rohkem uusi liike. Samuti ei huvitanud teda eriliselt loomade levik, nende käitumine, kasulikkus ja kahjulikkus. Spallanzanit huvitas füsioloogia, katsed.

Spallanzani uuris konnade, madude, sisalike ja teiste loomade vereringet ning sai teada palju uut. Kaua piinas 35 ta kukki — nii tavalisi kui ka tõukukki, püüdes neilt teada saada seedimise saladusi. Ta ei halastanud eneselegi: on tarvis teada saada, kuidas töötab inimese magu. Selleks et saada natuke maomahla, Hangige liigeste ola Spallanzani seda omaenda maost. Hangige liigeste ola

  • "Отдельные волокна чрезвычайно тонки и заострены.
  • Osteokondroosi liigeste poletik

Nahkhiired lendavad pimedas ja ei puutu mitte millegi vastu. Teadmishimuline õpetlane hakkas nahk-hiiri «kontrollima». Ta kleepis neil silmad kinni, põletas silma sarvkesta tulise rauaga, eemaldas silmamuna täielikult. Pime loomake Hangige liigeste ola lendas mööda kõigist takistustest, mida ta teel oli küllaldaselt: selle eest hoolitses preester.

Eksperimentaator ei suutnud vastata küsimusele, mis meel juhib nahkhiirt pimeduses lennates. Oli selge, et see pole nägemine.

Kuid mis siis? Loomulikult mitte kuulmine, mitte haistmine, liiatigi veel mitte maitsmine. Jäi järele kompimine. Ning ta otsustas, et nahkhiirtel on kompimine erakordselt tugevasti arenenud: nad võivad kõmpida isegi kaugelt. Teadlane eksis, kuid kas teda võib selle eest süüdistada? Alles sada viiskümmend aastat hiljem avastati nahkhiirte saladus.

Selgus, et tähtsat osa etendab nahkhiire lennul ultraheli, omamoodi «radarseadis»: tekitades ultraheli väga peenikest piiksumist, mida inimese kõrv ei kuulepüüab ta kinni nende lainete peegelduse ultrakaja ja juhendubki selle järgi lennul.

Kuid ka nägemine, aitab nahkhiirt lennul. Vaimulikust teadlane oli väsimatu uurija ning armastas seejuures mitmekesisust.

Seotud tooted

Töötanud vereringe ja seedimise saladuste avastamisel, hakkas ta uurima muna arenemist. See tegevus tõotas palju huvitavaid avastusi.

Skip Next N. Metsar Kujundanud V. Vare I. Kahekümne ühe päeva pärast ilmuvad hiired: nad sünnivad seiskunud terade ja määrdunud särgi aurudest.

Tõsi küll, XVII sajandi teadlased olid avastanud juba mitmed loomade paljunemise ja arenemise saladused, kuid just siin oli veel palju tundmatut ja veel rohkem muinasjutte.

Mida kauem töötas Spallanzani sel alal, seda enam ja enam veendus ta, et kõikidel elusolenditel peavad olema Vähemad. Kõik elus sünnib elusast, sünnib enese sarnasest.

Oi, kui palju kõike vilksas ta lihtsa mikroskoobi läätse all, ja seejuures mitmekesist, saladuslikku ja mis peaasi — uut, uut ja uut!. Kes teab, võib-olla oleks ta huvi peatselt vähenenud — armastas ju vaimulikust looduseuurija uudsust —, kui ta poleks lugenud krahv Buffoni teoseid. Buffon kirjutas väga hästi, kuid laboratoorset tööd ei armastanud.

Igasuguste «mikroobidega» töötas ja tegi vaatlusi iiri preester Needham, Hangige liigeste ola Buffon, kuulanud Needhami ettekannet, kirjutas lehekülje lehekülje järel. See oli kahe talendi — kirjaniku ja vaatleja — ideaalne ühendus. Spallanzani ei saanud nõustuda Needhami arvamusega, talle ei avaldanud mõju ka Buffoni, kuulsa looduseuurija ja kirjaniku nimi.

Väikestel olenditel pole vanemaid? Nad sünnivad heinaleotisest? Mikroobid sünnivad mingisugusest lambaliha puljongist? Vähe on neid, Hangige liigeste ola pole oma teadusliku vastase aadressil hüüdnud «rumalus». Kuid sõnadest üksi on vähe — tarvis on tõestada. Ning Spallanzanit köitis uus töö: mikroobide vanemate otsimine. Muide, mitte ükski asutus maailmas pole otsinud mahajäetud lapse vanemaid niisuguse püüdlikkusega nagu preester otsis mikroobide vanemaid.

Need aga — justkui kiuste — ei lasknud end kuidagi tabada. Selle asemel et tõestada, et mikroob võib olla vanemaks, selle asemel et otsida tabamatuid vanemaid, tegi ta vastupidi. Pole mikroobe-vane-maid — pole ka järglasi. Nad tekivad lambaliha puljongis? Sünnivad sellest? Ma teen nii, et nad ei saa seal sündida. Ma ei lase sinna nende vanemaid. Just see viis ta enesest välja. Miks just 1 a m b a liha puljong? Ta soojendas ja keetis seda igat moodi.

Absorbine UltraShield putukatõrje

Tal nagu oleks õnnestunud hävitada selles igasugused elu tunnused, kuid 37 tarvitses puljongil seista paar päeva, kui mikroobid hakkasid selles tervete parvedena elama. Ähmased laigud katsid vedelikku, mis veel eile oli nii sätendav ja läbipaistev. Hea veel, et mikroobidel pole keelt, muidu oleks võinud kergesti juhtuda, et Spallanzani oleks näinud oma lihtsas mikroskoobis-luubis, kuidas nad kavalalt talle keelt näitavad ja teda narrivad: «Noh? Aga meie oleme siin, oleme siin, oleme siin Kuid mis on kork mikroobidele?

Need väikesed vembumehed leidsid korgis niisuguseid väravaid, et valgusid sadadena õnnetusse puljongisse. Lazzaro Spallanzani — Sõda mikroobidega köitis Spallanzanit nii, et ta hakkas nendes nägema oma kõige õelamaid vaenlasi. Tal kadus uni ja söögiisu, kõik ta mõtted keerlesid mikroobide ja puljongi ümber.

Ning ühel unetul ööl tuli tal hiilgav mõte. Ta ei hakanud hommikut Hangige liigeste ola, hüppas üles, riietus ja jooksis oma laboratooriumi. Spallanzani idee oli väga lihtne: pudelikaelad on tarvis kinni joota. Siig enam mingeid avausi ei jää, siis ei poe mikroobid enam puljongisse. Töö algas.

Soovitatav

Spallanzani täitis pudelid puljongiga, keetis 38 neid — mõnda mõni minut, mõnda Hangige liigeste ola pool tundi —, seejärel sulatas tulel nende kaelad pehmeks ja jootis klaariga kinni pudelisuud. Ta kõrvetas sõrmi, purustas pudeleid, valas enda ja põranda üle puljongiga.

Koit leidis Spallanzani laboratooriumist. Umbes kümmekond pudelit seisis laual reas. Nende kaelad olid õhukindlalt kinni joodetud. Aga mis siis, kui ka neis on mikroobid? Kaua aega keedetud pudelites oli puljong läbipaistev. Mitte ühtegi mikroobi! Spallanzani oli vaimustuses. Kuid mida kaugemale ta tööga jõudis, seda pikemaks venis tema nägu. Pudelites, mida oli keedetud veerand tundi, oli mikroobe vähe, kuid neid oli.

Pudelites aga, mida oli keedetud kõigest mõni minut, kihasid nad tervete parvedena.

Mazi eemaldada liigese turse Osteokondroos ja valu olaliigendites

Ta valmistas seemnetest mitmesuguseid leotisi ja tõmmiseid. Nüüd lõhnas laboratoorium nagu apteek. Jälle keesid kobrutades leotised, jälle valati vedelikke pudelitesse, jälle kõrvetas Spallanzani käsi, jälle ilmusid lauale kinni joodetud pudelite read.

Ning jälle — mõne päeva pärast — kordus vana lugu. Pudelites, mida oli kuumutatud Hangige liigeste ola aega, esinesid mikroobid. See on ju avastus. On mikroobe, mis taluvad kuumutamist mitu minutit. See neid ei tapa Ta kirjutas vastuväite Buffo-nile ja Needhamile. Vastuväide oli pikk, täis sappi ja pilget. See hävitas juurteni kõik Buffoni ja Needhami «teooriad».

Nad satuvad sinna õhust. Tarvitseb leotist ainult tund aega keeta ja pudel kinni joota, ning sinna ei ilmu ühtegi mikroobi, ükskõik kui kaua aega ta ei seisaks,» need olid Spallanzani vastuväite tähtsamad mõtted. Preester sai tagasi söögiisu, ta uni aga muutus sügavaks 39 ja rahulikuks: mikroobide vanemate saladus oleks nagu olnud lahendatud. Ta tõendab, et Ma mõtlen järele. Aga teie lahendage niisugune küsimus — kas mikroobid saavad sündida Spallanzani pudelites.

Buffon võpatas ja vaatas preestrile etteheitvalt otsa: «Kas sobib nii karjuda? Teie hiilgus! Väga lihtne. Oma kuumutamisega tappis ta selle «loovjõu», mis oli leotises. Ta tappis elujõu. Ta leotised muutusid surnuks, nad ei annaks mitte midagi ka ilma Hangige liigeste ola korkide ja kinnijootmisteta. Kui ta oli üles märkinud kõik vajaliku, jättis ta Needhamiga jumalaga. Nüüd võis ta ka üksinda kirjutada: materjal oli tal olemas. Buffoni ja Needhami vastus avaldati trükis.

Selles kõneldi nii kuumutamisest kui ka sellest, et Spallanzani pudelites oli liiga vähe õhku, et niisugustes tingimustes ei saa toimuda mikroobide isetekkimist, ja paljust muust. Spallanzani luges kaua Buffoni artikli lopsakaid lauseid. Ning ta tabas peamise mõtte: pudelites oli vähe õhku. Needhamil oli õigus: pudelites oli õhku tõepoolest vähe.

Pudelikaelad olid laiad. Kinnijootmisel tuli pudelit tugevasti kuumutada.

Пока Ричард и Николь молчаливо брели вперед, из леса все чаще доносились необычные звуки. "Ричард прав, - устало подумала Николь.

Kuumenes klaas, kuumenes pudelis asuv õhk. Kuumenedes õhk paisus ja osa sellest tuli pudelist välja. Ava kaelas oli lai ja selle kinni jootmiseks kulus mitu minutit. Pudel ei jahtunud: Spallanzani jootis selle 40 kuumana kinni. Kinnijoodetud pudelis oli hõrendatud õhk. Needhamil oli õigus: niisugune olukord ei ole soodne isetekkimiseks.

Mis elu saab olla hõrendatud õhus! Spallanzani muutis taktikat. Ta ei jootnud pudelit kinni kohe, vaid venitas selle suu toruks.

Jättis otsa väikese avause ja alles seejärel kuumutas ja keetis. Pärast laskis pudelil jahtuda ja alles Hangige liigeste ola seda jootis kinni avause. Avaus oli väga pisike ning selle kinnijootmisel pudel ei jõudnud Hangige liigeste ola. Jahtumise ajal läks nüüd pudelisse väline, kuumendamata õhk.

Sellest oli küllalt: isetekkimise Hangige liigeste ola tingimus oli täidetud. Mikroobe aga siiski ei ilmunud. Tõsi, ainult tingimusel, et leotis oli hästi läbi keedetud. Jälle kirjutas Spallanzani vastuväite, jälle vastas talle Buffon. Vaidlusest võttis osa ka Voltaire. Mikroobid, leotised ja kogu see jändamine nendega huvitasid teda vähe, kuid kas võis ta mööda lasta juhuse kedagi pilgata? Piibli järgi ei paista see ju nii olevat.

Piibli vastu astuda pole aga preestrile sugugi kohane. Muidugi, ei ole seda — ei ole ka elusat, kui. Loovjõud muutus peatselt «elujõuks» — saladuslikuks jõuks, mis on omane kõigele elusale.

Just see kannab enesega elu; kui seda ei ole — ei ole ka elu, meie ees on surnud mateeria. Elujõud ehk loovjõud osutus haruldaselt õrnaks: tarvitses leotist pool tundi keeta ja ta kadus.

Tõsi, Hangige liigeste ola igaveseks, ning see oli kõige huvitavam. Leotisele oli tarvis avada ainult õhu juurdepääs ning «jõud» ilmus uuesti, mille tõestuseks olid «tekkinud» mikroobid. Siin kerkiski uurija ette ületamatu takistus. Ilma elujõuta on see võimatu. Leotise steriliseerimine, selles mikroobide ja nende algmete hävitamine on hädavajalik: jääb ellu kas või ükski mikroob või «alge», ning kus on isetekkimine?

Allesjäänud 41 mikroob paljuneb ja ongi kõik. Kuid steriliseerimine, öeldakse, tapab mitte üksnes mikroobe, vaid ka «elujõu». Mida kauem kestis vaidlus, seda raskem oli itaallasel. Buffon kirjutas väga osavasti: ta ilusad laused olid kõlavad, kuid väga udused. Täpse esituslaadi ja faktide kirjeldusega harjunud Spallanzanil ei õnnestunud kuidagi selgesti aru saada, mida ütles kuulus prantsuse looduseuurija.

Kord hakkas ta kinni ühest, kord teisest kohast Buffoni raamatus, kuid need just nagu libisesid tal käest. Kuidas vastu vaielda? Kuidas tabada märki, kui su ees on udune laik. Vaidlus jäi lahenduseta. Möödus palju aastaid ning «elujõu» asendas «elusaine». Kõige lihtsam organism ei sünni, ei teki korraga elutust: organismi ja eluta mateeria vahel on elusaine. Teatavatel tingimustel sellest tekib, sünnib lihtne organism, ilmub olend.

Kuidas seda jälgida, kuidas näidata ja tõestada, et seda esineb? Ilma steriliseerimiseta hakkama ei saa: muidu näed mikroobide hulka, kes pole hoopiski isetekkinud. Tuleb leida niisugune sterili-seerimismeetod, mis täielikult surmab igasugused bakterid, nende eosed aga eosed on eriti vastupidavad ja muidugi ka viirused, elusaine aga jätaks elusaks.

Niisugust meetodit pole veel leitud ja kuni seda pole tehtud, jääb vaidlus lahendamatuks. Sõnad, nii targad ja ilusad kui nad ka ei oleks, ei aita: on tarvis tõestusi — fakte. Ta liitlaseks oli vene teadlane Martõn Matvejevitš Terehhovski — Ta oli õppinud arstiteadust Sankt-Peterburi maavägede peahospidalis ja ülendati Mõned aastad arstitööd näitasid Terehhovskile, et ta hospidalis omandatud teadmised on vähesed. Ta otsustas sõita välismaale, et õppida seal arstiteadust.

Arst nähtavasti ei lootnud, et teda saadetakse õppima kroonu kulul ning palus seepärast luba sõita «oma kulul». Luba anti, kuigi oma 42 pärasel kujul: Terehhovskil tuli minna erru. Strasbourg'i ülikoolis, mis oli kuulus oma meditsiinilise kooli poolest, õppis Terehhovski ravimiskunsti neli ja pool aastat.

Siin ta ka kirjutas ja kaitses doktoriväitekirja ning sai arstiteaduse doktori diplomi. Väitekiri oli kirjutatud ladina keeles, nagu see tol ajal kombeks, ja selle pealkiri kõlas järgmiselt: «Zooloogilis-füsiolqogiline dissertatsioon Linné leotise kaose kohta».

Oma loomade süsteemis nimetas Linné «kaoseks» rühma, kuhu asetas kõige mitmesugusemad olendid: ühine oli neil ainult see, et nad olid mikroskoopiliselt väikesed. Paljud neist pisiolendeist tekkisid igasugustes «leotis-tes», millest tuleb ka nende nimetus «leotisloomad», s. Infusoorid, üks ainuraksete klass, tähendab tõlkes «leotisloomad» ladina keeles on leotis, tõmmis, ekstrakt — infusum. Vene arst korraldas palju katseid ja vaatlusi. Ta tegi kindlaks, et «leotiskehakesed» liiguvad ja et nad liigutavad end ise, et nad on organismid, ehkki väga väikesed organismid.

Ta tegi kindlaks veel muudki: «leotiskehakesed» on loomad; «. Jäi selgitada, kust tulevad need pisitillukesed loomad igasugustesse leotistesse?

Terehhovski töötas rahulikult ja kavakindlalt. Ta ei ägestunud, ei kõrvetanud enesel sõrmi ega teinud rasva-plekke riietele. Ei neednud «mikroobe» ega kirunud Needhami ja Buffoni. Tõenäoliselt ei kannatanud ta unepuuduse all ja kui ta mõnikord korralikult ei söönud, siis mitte isu puudumise tõttu, vaid lihtsalt selleparast, et tal oli väga vähe raha.

Valu liigestes esmaabi Sorme liigeste arendamine parast kahju

Ta tegeles ainult ainuraksetega: ripsloomade ja vibur-loomadega. Neid vaadeldes märkas Terehhovski, et nad ilmuvad vedelikesse seemnetest, viljadest ja heintest. Ta ei oleks suutnud nimetada nende «animakulite» ehk «loomakeste» animakuli— deminutiivne vorm ladinakeelsest sõnast animalia — loom, animacule — väga väike loom, vabas tõlkes — «loomake» liike — sel ajal teadus neid veel 43 ei eristanud —, kuid märkas, et erinevates leotistes on nad mõnikord Hangige liigeste ola.

See ukrainlasest arst oli väga põhjalik: ta otsustas kindlaks teha, milles on siin asi. Selgus, et põhjus oli vees. Võib valmistada leotise hernestest või mandlitest, kuldlaki lehtedest või nelgi õitest, ning «loomakeste» koostis on kõigis neis leotistes ühesugune tingimusel, et nad on valmistatud ühest ja samast veest. Järeldus tekkis iseenesest: «loomakesed» satuvad leotisse koos veega. Selles polnud midagi imestamisväärset.

Looduseski elavad need pisiloomad just vees: soo- tiigi- jõe- järve- mere- ja isegi kaevuvees. Kuid oli veel üks tee leotisse sattumiseks: õhk. Katsed näitasid, et vee kuivamisel «loomakesed» hävivad.

Hinnavaatlus - Tehnikakaupade hinnavõrdlus- ja IT- teemaline portaal - leia soodsaim hind!

Õhutee oli ilmselt vähe tõenäoline. Vesi oli kõige kahtlustäratavani ja Terehhovski hakkas katseid korraldama just veega. Alguses võttis ta puhast keetmata ja keedetud vett ning hoidis nendega täidetud nõusid lahtiselt, asetanud need tuppa kõrvuti. Keetmata veega täidetud nõusse ilmusid «loomakesed», keedetud vesi jäi asustamata.

Kui sellele lisati keetmata vett, siis ilmusid «loomakesed» ka sellesse nõusse. Sooritanud veega rea katseid, jõudis Terehhovski veendumusele, et veeleotistesse satuvad «loomakesed» just keetmata veega. Selle tõestamiseks tehti uued katsed. Valmistati leotised kolme sorti veest: Hangige liigeste ola, keedetud ja sulaveest jääveest. Keetmata veega nõusse ilmusid «loomakesed», teistesse neid ei tulnud.

Siis võttis Terehhovski leotise, mis kihises «loomakestest» ja valas selle kahte nõusse. Üht neist soojendas üle 35 kraadi, teist aga jahutas, nii et vesi selles muutus jääks.

Ja kuigi nõud — üks jahtunud, teine sulaveega — seisid väga kaua aega, ei ilmunud neisse midagi. Keetnud heina hästi läbi, valas Terehhovski selle peale keetmata ja keedetud vett. Keetmata veega nõusse ilmusid «loomakesed», teises nõus neid ei olnud, kuigi see seisis hulk päevi. Tavalisel viisil valmistatud tee — eks ole seegi leotis?

Prooviti ka seda: see on ju nii lihtne — valada klaasi tulist teed ja jätta see seisma. Tees ei «tekkinud» mitte midagi. Pole neid vees — pole ka leotises. Mitte Hangige liigeste ola isetekkimist!

Tassel Wall Hanging DIY -- Wall Hanging Craft ideas Easy with Wool

Terehhovski katsete juures ei olnud kõik siiski päris korras. Ta oli veendunud, et «loomakesed» ei saa leotisse sattuda õhust ning ta katsed oleksid nagu seda tõestanud.

Praegu me aga teame, et see pole nii. Nad ei sattunud Terehhovski nõudesse lihtsalt sellepärast, et nõud seisid toas ning nähtavasti veel talvel.

On teada, et õhus on ainuraksete tsüste ummikuid üldse väga vähe: üks, kaks, kolm kuupmeetri õhu kohta. Ja seda suvel looduses. Oleksid nõud seisnud kuude kaupa, oleks neisse võib-olla midagi õhust sattunud, kuid kuude kaupa nad ei seisnud.

Lehtedel, rohul, isegi heinal on ripsloomade tsüste. Ning iga kooliõpilane teab, et heinaleotisse ilmuvad kingloomad ja teised ripsloomad. Hangige liigeste ola Terehhovski ajal ei teatud ainuraksete tsüstidest mitte midagi.

Oma aja kohta tõestas Terehhovski veenvalt, et «anima-kulid» ripsloomad ja teised mikroskoopiliselt väikesed loomad ei teki iseenesest, ei sünni leotistes, vaid satuvad sellesse veega. Ta ei öelnud kõike, nagu ka Spallanzani, kuid ei viinud ju kõike lõpuni ka Louis Pasteur sada aastat hiljem.

Terehhovski oli tagasihoidlik. Ta andis oma suurepärase töö välja Ning teadlane unustati. Kümnetest raamatutest võib lugeda Spallanzani vaidlusest Needhami ja Buffoniga, kuid harva näed M. Terehhovski nime. Kuid ta ju ei tõestanud ainult sõnadega, et mikroobidel peavad olema vanemad.

Ta näitas seda katseliselt — ta oli üks esimesi looduseuurijaid, kes ei läinud mitte arutluste teed, vaid katse, eksperimendi teed. Me võime uhkusega öelda: kui läänes oli Spallanzani, siis meil oli neil aastatel M.

Zweibrückeni hertsogi Christian IV raamatukogus olid 45 need raamatud, hertsogi köögis õppis kokakunsti aga keegi François Appert. Kord kuulis ta juhuslikult jutuajamist Spallanzani ja Buffoni vaidlusest. Ta kokakõrvale pakkus vähe huvi küsimus isetekkimisest ja loovjõust, ning mikroobid pole metsloomaliha, millest võib valmistada pasteeti. Kuid «lambalihapuljong» on sobiv sõna koka jaoks. Àppert'il polnud neil aegadel puljongiga midagi pistmist.

Kuid hiljem, kui ta hakkas Pariisis kondiitriks, kus tal tuli leiutada ikka uusi ja uusi roogi, tuli tal meelde see puljong. Võib-olla on seal mõni uus retsept, » mõtles ta. Läks, küsis ja sai Spallanzani ja Buffoni raamatud. Buffoni raamatutest sai ta vähe aru ning seal polnud ka tema jaoks midagi huvitavat.

Aga Spallanzanil Appert luges Hangige liigeste ola, luges kaks, luges kolm korda läbi Luges veel kord Raamatus oli üks koht, mis kokka väga huvitas. Ta ostis Spallanzani raamatu, luges seda hommikuti, luges õhtuti ja lõpuks siiski mõistis: kinnijoodetud pudelites ei läinud puljong paljude päevade jooksul hapuks. Sellest päevast peale muutus kokk eksperimentaatoriks. Ta oli Spallanzanist praktilisem ega hakanud kõrve-tama sõrmi klaaspudelite ja kolbide vastu, vaid võttis plekkpurgid.

Appert'i ei huvitanud põrmugi, kas jätkub õhku mikroobide arenemiseks, ta ei kontrollinud Buffoni ja Needhami, Lihaste tomblemine valus liigesed tõestanud kellelegi midagi, ei lükanud kedagi ega midagi ümber. Ta lihtsalt tahtis.

Appert täitis plekkpurgid keedetud või praetud lihaga, jootis nad kinni, asetas vette Hangige liigeste ola keetis tunni-kaks. Kokk ei kiirustanud eriti — las keeb paremini läbi —, kuid ta 46 jälgis temperatuuri ja kuumutas vett südametunnistuse järgi: see polnud alla kraadi ning kees valges vahus. Olles Hangige liigeste ola töödelnud mitutkümmend plekkpurki, jättis Appert nad seisma.

See kuu aega, mis nad seisid, oli kokk äärmiselt erutatud. Juba teisel nädalal tahtis ta purke avada, kuid sai endast suure vaevaga jagu. Lõpuks lukustas Appert purgid kirstu, võtme aga viis sõbra kätte: «Ära anna mulle võtit varem kui kahe nädala pärast. Mitte mingil tingimusel ära anna! Sõber aga osutus kõva käega meheks: kannatamatu kondiiter sai niisuguse võmmu, et teisele enneaegsele visiidile enam ei söandanud minna. Jõudis kätte saatuslik päev.

Appert jooksis sõbra juurde, sai võtme, avas kirstu ja võttis purgid välja. Värisevate kätega avas ta neist ühe, valas liha taldrikule, vaatles, nuusutas, proovis. Liha oli suurepärane. Tõsi, ta lõhnas pleki järele, kuid see oli tühiasi.

Appert ei tõtanud oma avastuse teatavakstegemisega. Ta tegi rohkesti katseid, sulges plekkpurki kord üht, kord teist, kuumutas neid kord nii, kord teisiti, hoidis neid kuu, kaks, mõnikord aga ka kauem. Alles siis, kui tal oli lõpuks asjast selge pilt, teatas ta oma leiutusest Kunstide Edendamise Seltsile Pariisis. Ei maksa arvata, et see selts tegeles ainult kunstidega sealhulgas ka kokakunstiga : Hangige liigeste ola tegeles ka teadustega. Selts tundis koka avastuse vastu huvi, kuid sõnapealt teda muidugi ei usutud.

Valiti eriline komisjon, kes, nii imelik kui see ka ei ole, asus otsekohe tööle. Muide, kui meenutada, et kõik see toimus Napoleoni valitsemisaastatel, ning võtta arvesse, et konservid on sõjas kasulikud asjad, siis me ei imesta komisjoni nii ebatavalise agaruse üle.

Napoleon ei armastanud naljatada, tema raev aga suutis ergutada iga komisjoni. Niisiis, auväärne komisjon avas oma istungid. Kondiitri avastus võeti igakülgsele arutlusele möödaminnes kõneldi ja ka vaieldi pisut isetekkimise üleseejärel aga asuti katsete juurde. Natuke vähem kui üheksa kuud kestis komisjoni töö. See oli väga lühike aeg. Plekkpurkidesse joodeti liha koos kastmega, puljong, rohelised herned, oad, kirsid ja aprikoosid.

Möödus kaheksa kuud. Komisjon tuli kokku täies koosseisus. Suurel laual ilut47 sesid plekkpurgid, lebasid lusikad ja kahvlid, taldrikud ja leib. Üksteise järel vaadati üle ja avati plekkpurgid, üksteise järel ilmusid lauale road.

See oli peaaegu täielik lõuna: supp, praad, roheline aedvili ja puuviljad. Vein seisis tavalistes pudelites, mis olid suletud harilike korkidega. Õudne, oh kui õudne on proovida nii salapärasel viisil valmistatud toitu!

Üllatavad asjad, mis võivad teie seljavalu põhjustada Loodud Nurofeni jaoks hea majapidamise poolt Seljavalu on tõsine probleem, mis mõjutab miljoneid britte. Kui teil on valus selg ja kael, olete tõenäoliselt teadlik kõige tuntumatest põhjustest, alates terve päeva laua taga istumisest kuni spordisaalis end üle pingutades tekkivate vigastustega. Kuid kas olete kunagi mõelnud järgmistele teguritele?

Lõpuks leidus julge mees. Ta alustas lõunat lõpust: võttis kahvlile kirsi, nuusutas, puudutas seda ettevaatlikult huultega. Kangelane kahvatas märgatavalt ja ta käsi värises. Äkki pistis ta kirsi meeleheitliku liigutusega suhu, surus selle keelega katki ja Komisjoni liige sarnanes nüüd lapsega, kes, mõeldes, et talle antakse kastoorõli, on neelanud lusikatäie keedist.

Eeskuju mõjus ka juuresolijaile. Kord üks, kord teine proovis kirsse — kogemused näitasid, et nad olid ohutud —, siis asuti aprikooside kallale, sellele järgnes roheline aedvili: herned ja oad. Läbi proovinud kõik vähem «kohutava», läksid komisjoni liikmed üle puljongi ja praetud liha juurde. Joonud puljongit tubli veiniklaasitäie, laskis esimees kuuldavale röhatuse, kohendas vurre, pühkis habet, millesse oli jäänud rippuma hernetera, ja lausus: «Lugupeetud komisjoni arvamus?

Üks komisjoni liikmetest, kes askelduste tõttu ei olnud jõudnud kodus korralikult lõunastada, kohmas: «Kas ei saaks veel? Vähevõitu tuli kõigi peale. Nii ei tunne õiget maitsetki Appert sai Napoleonilt kaheteistkümne tuhande frangi suuruse preemia: see oli tol ajal kenake summa. Aasta pärast kirjutas ta käsiraamatu «Kunst konserveerida kõiki taimseid ja loomseid produkte».

Tagasihoidliku koka nimi läks ajalukku, omandas surematuse. Appert ehitas konservivabriku. Ta kaupa Hangige liigeste ola laialdaselt tarvitama. Kokk rikastus. Oma kodus riputas ta kõige paremasse tuppa Spallanzani suure portree.

Õpetlasest preestri raamat oli köidetud 48 suurepärasesse lambanahast köitesse. Jälle lammas! Ka pärast surma ei jätnud see Spallanzanit rahule! Köide pidi meenutama kokale kuulsat puljongit. Oma lemmikkoerale pani ta nimeks Lazzaro. Nagu näete, ei olnud kokk tänamatu inimene. Nii äge Spallanzani, täpne preester Needham kui ka krahv Buffon olid surnud. Nende vaidlused olid vaibunud, nende raamatud seisid riiulitel, nende pudelikesed olid ammu välja visatud tagaõuedele.

Vaidlus isetekkimisest jäi lahendamata: igaüks jäi oma seisukohale. Spallanzani ei purustanud Buffoni ja Needhami, need aga ei kõigutanud teadlase usku isetekkimise võimatusse.

Siiski oli vaidlustel reaalne tulemus. Kokk Appert võttis vaidlusest välja selle, mida võtab välja iga praktiline inimene ebapraktiliste inimeste vaidlusest. Antud juhul õppis ta konserve valmistama. Nii astus teadus mikroobidest teooria kättesaamatutest kõrgustest maa peale ja leidis praktilise rakenduse. Saja aasta pärast Tuntud keemik Gay-Lussac istus mitu päeva hommikust õhtuni selga sirutamata oma laboratooriumis.

Ta analüüsis Apperfi konservipurkides olevaid gaase. Hapnikku seal ei leidunud. Õhk on siin muutunud. Pole midagi Hurt kuunarnuki liigesed selles, et konservides pole isetekkimist.

Ta otsustas kontrollida tehtud vaatlust: kas on hapnik tõepoolest mikroobidele nii vajalik? Ta täitis elavhõbedaga klaastoru, mis oli ühest otsast kinni sulatatud.

Surus sõrmega kinni toru avatud otsa, pööras toru ümber ja asetas selle elavhõbedaga täidetud tassi. Elavhõbeda sees võttis ta sõrme eest ära. Natuke elavhõbedat voolas välja, toru ülaossa tekkis õhuta ruum. See oli Hangige liigeste ola mikroobidele, keda kavatses asetada siia teravmeelne keemik. Mitu viinamarja lebas tassis elavhõbeda pinnal.

Nad ujusid elavhõbeda pinnal nagu korgid vees. Gay-Lussac tõukas marjad traatsilmusega läbi elavhõbeda, toppis 49 klaastorusse ja surus need seal katki.

Mahl ujus elavhõbeda pinnale ja võttis enda alla toru ülaosa. Läks mööda mõni päev. Levinud probleem on põlvede kõndimisel hüperekstensioon.

See sunnib meid selga ettepoole kaarutama, mille tulemuseks on kokkusurutud liigendid ja valus selg. Hoides edasi liikudes veidi pehmeid põlvi, saame seda vältida. Siis võid hätta jääda! Seejärel tõmbab see Hangige liigeste ola selja ülaosa ja kaela ning tekitab ebamugavusi. Regulaarne käekoti vahetamine õlast õlani või ideaaljuhul seljakoti kasutamine on lihtsad lahendused.

Proovige harjutusi, et tugevdada õla ümber olevaid lihaseid, kuna see peatab selle languse sellisel määral edasi. Veelgi enam põhjust hüpata lähimasse pesuosakonda, et saada õige rinnahoidja ja mõne uue aluspesu TEIE SOFA See võib kõlada kohutavalt, kui arvestada, et diivan on see koht, kus me naudime suuremat osa oma chill-out ajast, kuid teie lemmikmugav iste võib tegelikult olla teie selja koormamine.

Märkimisväärne arv inimesi on pärast uue diivani ostmist teatanud seljaprobleemidest, mille füsioterapeudid panid tõsiasjale, et paljud diivanid panevad meid nõksuma ja jätavad alaselja painutatud asendisse. Nii et teil see on, mõned üllatavamad, kuid samas levinumad seljavalu põhjused. Üldiselt on tugeva kaela ja õlgade hoidmine õrnate treeningute, näiteks pilatese ja jooga abil, hea viis tasakaalustamatuse ennetamiseks.