Saastlate STPP-ga. Biograafia
On ju kristlus igal juhul — ja isegi ennekõike — isiklik usk. Kui vaadata praktikaid, avaldub kristlus mitmes vormis — viisidel, mille analooge võib kohata mujalgi. Uksel võttis meid vastu tige tulehark, tõeline vene baaba.
Teisiti: arvestada Saastlate STPP-ga tõsiasjaga, et kristlus ise on muutumises. See muudab väited kristluse kadumisest pigem naiivseks. Ka kristlust uurides tuleb ilmselt otsida teid uute, muutuvate ja sageli ehk latentsete vormide tuvastamiseks. Kristlus integreerib, transformeerib, transtsendeerib kontekste, kultuure, ajastuid ja nende elemente — ning on nõnda ka ise mitmeti muutumises.
Niisiis, tuleb enesekriitiliselt küsida, millest tuleneb meie valmisolek sildistada uue vaimsuse esindajatena inimesi, kes näiteks ei pea kohaseks samastada inimest tema tööalaste saavutuste või jõukusega.
Ehk on tegemist hoopis ürgvana tõsiasjaga, et inimene ongi enam kui vaid asi, ning et tema olemise struktuur, läbielatu ja osakssaanu ajendavad ikka ja jälle küsima enama kui vaid toidu, peavarju ja seksi järele?
Kui vaadata praktikaid, avaldub kristlus mitmes vormis — viisidel, mille analooge võib kohata Saastlate STPP-ga. Või ka vastupidi: mujal kasutusel olevaid praktikaid võib täheldada ka kristluse juures. Lisaks väärib rõhutamist: kui olla seda meelt, et uut vaimsust võiks vaadelda religioonina, ja põhimõttelisi vastuväiteid on sellele raske leida, siis kindlasti ei ole õigustatud kujutlus, et tegemist on millegi puhtindividuaalse ja kitsalt vaimsega.
Religioonid on kultuuriliselt olulised. Vaimsusel on järelmid. Vaimsus vallandab eetose — see on alati nii. Eetos on mitmuslik ning personaalselt konkreetne! Ka kristlik vaimsus ja eetos ei ole ei monotsentrilised, monotoonsed ega monomorfsed.
- Abi Spin Hurts
- [a]Статистика OSM Эстония: Теги
- Ta oli geegi novelli rajaja, Itaalia okupatsiooni ajal Albaania haridusminister ning hiljem üks albaania emigratsiooni keskseid tegelasi.
See kehtib teoloogiliselt ning peaks kehtima ka sotsioloogiliselt. Otsijad, kahtlejad, identiteedis ebakindlad, mitmete praktikate proovijad — mida me sellega saavutame, kui paigutame nad «uue vaimsuse» sildi alla ja kuulutame religiooni esindajateks? Aristoteles nentis, et alles jõudeelu võimaldas tekkida filosoofial. Võib-olla ei ole vaja isegi jõudeelu, vaid piisab näiteks ootamatust kogemusest, mis ajendab vaatama silmapilgust kaugemale, ajendab küsima enama kui tööelu ja päevapoliitika järele?
Kui aga nii, siis on vist iga selline inimene uue vaimsuse esindaja?
Ma ei taha sugugi väita, et taolise vaimsuse mõiste saaks konstrueerida üldistest elementidest ning et see oleks siis ühtlasi religiooni üldmõiste. Võib-olla ongi probleem hoopis selles, et uut vaimsust üldse religiooniks nimetatakse? Milleks identifitseerida uut vaimsust religioonina ja nimetada seejärel uue vaimsuse esindajaks inimesi, kes end ise selle uue vaimsuse esindajatena ei mõista?
Loomulikult võib seda teha. Küsimus on aga, millise religioonimõistega ikkagi opereeritakse ja miks seda tehakse. Selliste üldmõistete puhul on alati oht, et need Saastlate STPP-ga erinevusi, ka olulisi erinevusi mitte arvestama. Niisiis võib üldine religioonimõiste osutuda religioonisotsioloogias liiga töntsiks.
Pole kahtlust, et eri inimesed, ka eri religioossed inimesed, ka eri kristlased võivad mingil ajahetkel levinud tavad vabalt oma ellu integreerida. Näiteks igasugused meditatsioonid, hingamised, enesearendus on kristliku religiooni pikas traditsioonis ja ka tänapäeval ikka ja jälle aktuaalsed ja kasutusel. Võib öelda koguni nii, et praktikate järgi, võib-olla teistegi külgede järgi, ei ole n-ö puhast Kristlust võib ka Eestis pidada väga levinuks ning selle esindajateks väga paljusid.
Kasvõi seetõttu, et näiteks sekulaarse riigi kujunemine on oluliselt ka kristluse toimimise tagajärg. Kuid ka need ei Saastlate STPP-ga midagi jäika. Kristlust ei ole põhjust ka sotsioloogiliselt taandada näiliselt selgepiirilistele kujudele, mis üksnes iseennast või ehk veel väheseid omataolisi tõeliseks kristluseks peavad.
Postimehe paberleht 14 06 by Postimees - Issuu
Neil on muuhulgas poliitiline tähendus ja kõik sellest järelduv. Kui seda paljusust arvestada, võib kristlust ka Eestis pidada väga levinuks ning selle esindajateks väga paljusid. Seejuures on loomulikult õigustatud küsimus, mida me taolise esindajate hulga kasvuga saavutame. Kas on see vajalik? Ja kui on, Saastlate STPP-ga millisest vaatepunktist? Mind inspireerinud ja intrigeerinud arvamusloo kohta tõden lõpetuseks: selles kasutatud kristluse ja uue vaimsuse mõiste näivad kõike muud kui võrreldavalt tundlikud.
Ühtlasi näib tõsiseid probleeme olevat kummagi mõiste määratlemisel. Seetõttu on väide, et kristlus on Eestis taandumas ja uus vaimsus kasvamas, enam kui küsitava tõesusega. Eelöeldu ei ole loomulikult mõeldud religioonisotsioloogia kui teaduse kriitikana ega Eesti religioonisotsioloogia senise tänuväärse töö tühjaks kuulutamisena.
Küll aga seisab meil ees palju tööd, et Eesti religioosse maastiku diferentseeritud ja kompleksseid arenguid veenvamalt ja usaldusväärsemalt kirjeldada. Nähtused on lihtsalt ülimalt komplekssed. Ühtki uurijat eraldi ei saa süüdistada selles, et sellise olukorraga toimetulek on kohati üle jõu käivalt keeruline. Praegu on ennekõike põhjust teravdada instrumentaariumi ning olla andmete tõlgendamisel ettevaatlik ja tagasihoidlik. Retooriliselt kõlavatesse ja tähelepanu äratavatesse üldistustesse peaksime suhtuma iseäranis ettevaatlikult.
Need võivad osutuda poliitilisteks ja paratamatult ka religiooniparteilisteks aktideks. Seevastu pahatahtlikuks võiks pidada neid, kes on valmis tituleerima Eesti religioonisotsioloogiat uue vaimsuse ülempreestrinnaks.
Tõsi, vaieldamatult seisab religioonisotsioloogia Eestis küsimuse ees, kas olla Eesti religioosse maastiku kirjeldaja ja analüüsija või uue religioosse identiteedi looja. Thomas-Andreas Põder on Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud. Selle luuletuse saateks ütleb ta ise järgmist: «See tekst on kirjutatud Liivi sünnipäeva eel, aga Saastlate STPP-ga on tihasest saanud varblane.
Ja muidugi võib temast saada mis tahes muu lind, oleneb kirjutaja natuurist. Nii et juhan on juhan on juhan, aga ikka oma moodi. Ja mul on uued naabrid.
Lasnamäel elasin enam-vähem täpselt nelikümmend aastat. Minu naaber, kõhetu mees oma matsaka mammiga, teismelise tütre, vanaema, nuumatud kassi ja suure koeraga, kes muidu lifti ei mahtunud, kui pidi ta saba pooleks murdma, oli pärit Uuralite tagant. Vene ajal teenis ta endale elatist vihmavarjude parandamisega, uuema aja kohta ma nii kindel pole, ehkki vihmavarjud on jäänud samaks. Nagu ka kingad. Need vist ainsana on jäänud samaks. Ja neid saab siis soovi korral ka parandada.
Võimalik, et ta töötaski mõnes taolises müügiketti paigutatud töökojas. Me saime hästi läbi. Tütar käis meie juures eesti keele lõpueksamiks nõu küsimas. Nemad jälle käisid jalutamas meie väikest kinematograafilist koera, kelle ema oli Arvo Iho Saastlate STPP-ga. Panime talle nimeks Mutsi. Ta oli nii Mutsi moodi. Kui mulle saadeti Andorrast värviline pildialbum — saatjaks üks mingilt kultuuriürituselt leitud juhututtav, kes oli väga mu poja moodi —, siis esimene, keda raamatut avades nägin, oli Mutsi.
Selliseid segatõugu penisid on vist terve maailm täis. Saastlate STPP-ga naabri kõrvalmajast tõin ma koju.
Ta ise ei jõudnud. Seisis prügikasti Saastlate STPP-ga ja värises nagu mõni Kierkegaardi filosofeem. Raske kott, mis tal käe otsas rippus, kiskus ta ühest õlast alla, teises käes oli kepp ja sama käega hoidis ta kinni prügikasti servast. Oli palav suvepäev, päike kõrvetas, prügikasti plekist serv oli tulikuum. Ta oli purjus, kuid mitte eriti. Sellises seisus on raske tasakaalu hoida. Võtsin koti enda kätte. Ma vii- sin ta koju. Uksekoodi ta õnneks mäletas.
Ta elas viimasel, viiendal korrusel. Uksel võttis meid vastu Saastlate STPP-ga tulehark, tõeline vene baaba. Miks sa ta, raisa, koju tõid, pahandas ta minuga. Parem, kui oleks kõngenud. Tal on astma, ega ta palju oleks vastu pidanud. Sellega asi lõppes.
Päris sõpradeks me ei saanud.
Kuid iga kord, kui ma teda tänaval kohtasin, tõstis ta oma vigase käeköndi semulikuks tervituseks ja mulle meenus prügikasti tuline raud, millest ta oma käega kinni oli hoidnud.
Lilled õitsevad, isegi lõvipeadest purskab vett. Varem seda polnud, mehaanik ütles mulle, et see on süsteemi viga ja et nii ruttu see korda ei saa. Tead, R. Jutuajamine leiab aset Kadrioru muuseumi taguses pargis, käin siin vahel jalutamas, päris hea meel kedagi näha, paar sõna vahetada. Eks ikka Lasnamäe venelased!
Head õhtut Saastlate STPP-ga veel paremat elu sulle ja su prouale! Siin on vaiksem. Ja poliitikud on kaugemal. Kaks korda nädalas saame naabritega naabri värava all kokku.
Hea inimene Audrust toob meile head maapiima. Piimamannergute jaoks on vana tool.
Erik Satie
Paneme mannergud toolile ja jääme piimanaist ootama. Juttu puhuma. Millest me räägime. Räägime ja ei räägi ka. Sest kui midagi naabri jutus ei meeldi või kui arvad, et oled targem hoidku jumal selle eest!
Korea paviljon. Peanäitus «Põhitõed». Suurbritannia paviljon. Eesti paviljon. Vaatamata kriitikale staarisüsteemi aadressil ja biennaali kui formaadi massilisele kopeerimisele üle maailma on Veneetsia endiselt arhitektuurimeedias tõmbenumber ja jututeema number üks: kes kureerib, keda kutsutakse ja kes on uued tähed?
Me räägime ja ei räägi ka sellest, et Ilves võiks paraadidel nätsu mitte närida. Kui ta vaid teaks, kui paljusid ta sellega solvab ja et kas talle siis polegi tähtis, et teda kõik armastaksid?
Kas ta teab sellest, millest me räägime? Võiks ju teada, oleks talle endale kasulik. Oleme kindlad, et vastav aparatuur on tal olemas ja et see ulatab isegi meie koduuulitsasse. Aga võib-olla ta ei tahagi teada ja võib-olla ei lasta tal teada saadagi, meie ju ei tea, kuidas need asjad seal käivad ja kes meie presidendi ihulist ja vaimset tervist võib-olla tema enda teadmata kaitsma peavad, sest süsteem on ju selline, teisiti vist ei saa.
Räägime sellest ja ei räägi kaet viimasel ajal on palju ufosid nähtud ja et kindlasti tähendab see, et midagi on tulekul, mis nad muidu siis luurivad. Räägime sellest ja ei räägi kaet vanasti vene ajal oli parem ja vabrikud töötasid ja kunagi ei olnud nii, et surnud kala oleks rannas vedelenud, kõik tehti jahuks ja kellelgi ei olnud millestki puudust.
Me räägime ja ei räägi ka iseendist, kes me varem võisime suure põllu üles künda, aga Spin Spin Week enam ei suuda. Kuhu küll see jõud on kadunud. Ja me räägime sellest, et kuidas küll saab nii olla, et poliitikud polegi nagu inimesed, ja et pole midagi, mis neid Saastlate STPP-ga välja viiks, ja et kui poliitik «Foorumis» alandlikult pastaka püsti tõstab ja sõna palub, et miks siis on selline tunne, et tegemist pole mitte lapsega, kes me kõik oleme olnud, vaid mitte-inimese või inimesega, kes suudab endast enamjagu inimlikku välja kraapida.
Sama asja pani ka William Blake imeks: «Mul on hale oma kaasmaalastest, kes jändavad poliitikaga. Saadikud alam- ja ülemkojas on minu arvates lollid. Nad ei tundu mulle olevat inimesed. Ka neis mu naabrites, kellega ma nii, sõnatult sõnadega, piima ootel juttu vestan, tunnen ma ära inimesed, kes räägivad sama sundimatult, nagu sajaks vihma ja nad hoiaks oma pea kohal vihmavarju. Paraku pole mitte kõik nii pilvitu. Üks mu naaber kaebas mu peale. Tema piimaootaja pole.
Ma olevat oma aia liiga kõrgeks ehitanud. Varjavat valguse ära. Mingid ametnikud sõitsid kohale, tegid pilte. Saastlate STPP-ga on taaselustatud igipõline koputamistraditsioon. Esimene albaania õppekeelega keskkool Kosovos avati Seetõttu ta ei viibinud Albaania territooriumil, kui võimule tulid kommunistid, kes mõistsid ta kollaboratsionismisüüdistusega surma.
Selles raamatus on esimest korda mõnda võõrkeelde tõlgitud vanemate ja Saastlate STPP-ga albaania sealhulgas Kosovo luuletajate paremad luuletused. See oli esimene üksikasjaline objektiivne entsüklopeediline esitus Albaania geograafiast, kirjandusest ja ajaloost. Raamatu maht on lehekülge ning ta sisaldab palju fotosid. Osa "Tradizioni Popolari degli Albanesi d'Italia" Itaalia albaanlaseds raamat ''Esseed albaania kirjandusest'' ''Saggi di letteratura albanese''.
Sellesse on kogutud esseesid ja ettekandeid viimasest 20 aastast. Samal aastal ilmus itaalia keeles poeemi ''Lahuta e Malcís'' episood "Oso Saastlate STPP-ga laulud 2—3—4 ja 5. Ta võitis Haridusministeeriumi poolt Ministrite Nõukogu ettepanekul korraldatud riigihümnikonkursi. See väljaanne oli väga menukas nii poliitika valdkonnas kui ka kirjanduse valdkonnas, kus Koliqi tegi esimesi samme Luigj Gurakuqi ja Gjergj Fishta juhendamisel.
Emigratsioonis Jugoslaavias kirjutas ja avaldas ta ikka veel Luigj Gurakuqi nõuandeid järgides patriootilise sisuga dramaatilise lühipoeemi ''Kushtrimi i Skanderbeut''. See teos andis talle suuri lootusi Saastlate STPP-ga albaania kirjandusmaailma. Albaaniasse tagasi tulles omandas ta selle koguga albaania novelli rajaja maine.
Eessõna kirjutas sellele Gjergj Fishta. Tõlked võeti lugejate ja kriitikute poolt hästi vastu. Seda teost peetakse sõjaeelse Albaania proosaparemikku kuuluvaks ja ühtlasi Koliqi parimaks teoseks, millega ta jääb albaania kirjanduse ajalukku. Ta kavatses avaldada ka kolmanda köite, ent see ei saanud teoks. Siiski ilmusid paljud luuletused ja katkendid Giacomo Leopardilt, Giosuè Carduccilt, Giovanni Pascolilt ja Gabriele D'Annunziolt ajakirjades ja ajalehtedes ning Fulvio Cordignano raamatus ''Manuale di lingua albanese'' ''Albaania keele õpik''.
Teist köodet esitles tema õpetaja, albanoloogia Carlo Tagliavini ning seda Ndré Mjedja ajakirjas Leka. Selles on suured teened Ernest Koliqil kui kirjanikul ja kirjastajal. Kommunistide võimuletulekuga see traditsioon Albaanias hääbus. Muuhulgas avaldati seal eepiline poeem "Kânga e Kapidan Markut" Kapten Marko laulmis ülistab isamaa vabaduse ja albaania õilsate kommete eest langenud kangelast ja jutustab tema tegudest. Igas Saastlate STPP-ga oli mõni Koliqi kirjutis.
Ajakiri ilmus tema surmani, kokku 18 aastakäiku.