Valus uhine kui maarduda.

Kui vaadata, mis kõige kauem aega võttis, siis kindlasti piiriküsimus. Nii et Vene delegaadid pidid igal juhul seda sõdurite hulka nägema. Seda, kes ta oma vaadetelt oli, polegi niisama lihtne öelda. Eesti Vabadussõja käiku hästi tundev ajaloolane Ago Pajur tõdeb, et Ent kuni

Rannar Rabapeatoimetaja Tartu rahu sõlmimisest möödub pühapäeval sada aastat. Eesti Vabadussõja käiku Rasva valu liigestes tundev ajaloolane Ago Pajur tõdeb, et Kõik ülejäänu tuli veel selgeks vaielda ja saunatada. Kõigepealt peaks vist täpsustama, millal läbirääkimised õigupoolest algasid, sest enne seda, kui 5.

Temaga räägiti samuti rahulepingu sõlmimise võimalikkusest ja seal püstitati teatud eeltingimusi Balti riikide poolt ühiselt. Septembriks oli Vabadussõda jõudnud nii kaugele, et kogu Eesti territoorium oli Eesti rahvaväe kontrolli all, sõjategevus toimus Läti ja Venemaa aladel.

Ehkki mingeid otseseid purustusi siin karta ei olnud, olid mehed muidugi rindel ja iga päev tõi endaga kaasa uusi ohvreid. Novembriks oli olukord muutunud.

valus uhine kui maarduda

Vahepeal, osaliselt lääneriikide nõudel, aga veelgi enam Vene valgete Loodearmee nõudel, võeti ette suur pealetung Peterburi vallutamiseks. Selles osalesid ka Eesti väed. Kui esialgu olid valged tõepoolest edukad ja kindral Nikolai Judenitši eestvedamisel lähenetigi Peterburile, siis juba oktoobri lõpus algas Punaarmee vastulöök.

Loodearmee sunniti taganema nii, et see taandus Eesti piiride poole, tuues endaga kaasa hulganisti sõjapõgenikke ja veelgi rohkem nakkushaigusi. Ühes sellega lähenesid punased polgud uuesti Eesti piiridele, Narva all algasid väga ägedad kaitselahingud.

Need kestsid peaaegu terve novembri ja detsembrikuu takkapihta. Nii et mõnes mõttes oli Eesti olukord selleks hetkeks, kui Tartus läbirääkimiste laua taha istuti, jälle halvemaks muutunud. Kumma poole huvides rahuläbirääkimised rohkem olid? Küllap see oli ikka mõlema huvi. Eestis ei olnud ühtegi poliitilist jõudu, kes poleks tahtnud sõda ära lõpetada, sest see oli kurnav nii majanduslikus kui valus uhine kui maarduda mõttes.

Teisest küljest oli ka Venemaa selleks ajaks veendunud, et Eestist sõjalise jõuga niisama lihtsasti jagu ei saa.

Ka oli Venemaa juba aastaid vaevelnud kodusõja küüsis.

valus uhine kui maarduda

Seal oli puudus absoluutselt kõigest. Enamlaste jaoks oli hädavajalik vähemalt mingisuguseski sektoris sõda ära lõpetada ja avada kaubateed läände. Piirijoon rahulepingu külge köidetud hiiglaslikul kaardil.

Rannar Rabapeatoimetaja Tartu rahu sõlmimisest möödub pühapäeval sada aastat. Eesti Vabadussõja käiku hästi tundev ajaloolane Ago Pajur tõdeb, et Kõik ülejäänu tuli veel selgeks vaielda ja saunatada. Kõigepealt peaks vist täpsustama, millal läbirääkimised õigupoolest algasid, sest enne seda, kui 5. Temaga räägiti samuti rahulepingu sõlmimise võimalikkusest ja seal püstitati teatud eeltingimusi Balti riikide poolt ühiselt.

Milline oli vaade ida pool? Pean silmas nii toonaste valgete kui punaste arusaama.

Arkadi Popov: miks on COVID-19 ohtlik ja mida saame selle peatamiseks teha?

Valged pidasid seda ikka osaks Vene kodusõjast. Ehkki Judenitši Loodearmee tegi häda sunnil koostööd eestlastega, nagu teised Vene väekoondised lõuna pool lätlaste ja leedulastega, nähti Eesti lahkulöömises Venemaast ikkagi impeeriumi õõnestamist.

Paljud Vene poliitikud, kes koondusid Judenitši staabi juurde, ei varjanudki oma seisukohta, et Eesti valitsus on lihtsalt üks kuritegelik kamp. Punaste juhid nägid seda Vene kodusõjana eeskätt alguses. Pole teada, kas nad seda ka ise uskusid, aga vähemalt ametlikult väitsid nad, et kogu sõja esimene pool, kuni Tegelikult ei oleks siin loomulikult ilma Punaarmeeta mingit kodusõda vallandunud.

Üks Lääne kirjastus annab tugeva avalöögi

Punaste juhtide arvates läks asi riikidevaheliseks sõjaks alles Arusaadavalt oli enamlastel vaja ühel hetkel riikidevahelist sõda tunnustada, sest vastasel juhul polnuks võimalik rahulepingut sõlmida. Kodusõdades sõlmivad teadupärast rahulepingu sõdivad pooled ehk kõnealusel juhul proletariaat ja kodanlus, aga sel juhul poleks Venemaal siia mingit asja olnud. Soomusrong Rummu Jüri Vabadussõjas. Eesti võitis, siin ei ole mingit kahtlust. Kahtlused võivad tekkida siis, kui läheneda võidu küsimusele imperialistlikust vaatevinklist ja arvata, et võit on ainult see, kui vastane lüüakse täielikult puruks ja talle saab peale suruda tingimusteta kapitulatsiooni.

Õigem on siiski sõja võitu või kaotust hinnata selle alusel, millisel poolel õnnestus täita oma eesmärk. Venemaa eesmärk Vabadussõjas oli ilmselgelt Eesti iseseisvuse lämmatamine. See tal ei õnnestunud. Järelikult oli ta valus uhine kui maarduda. Eestil ei olnud mingisuguseid kaugemale ulatuvaid eesmärke peale oma iseseisvuse kaitsmise ja seda suudeti relva jõul ka teha. Järelikult saavutati võit. Miks toodi rahuläbirääkimised just Tartusse?

Miks ei valitud asukohaks mõnd teist linna, näiteks Tallinna, Riiat, Helsingit või Stockholmi? Ega Huppeliigese turse toodeldakse seda päris täpselt teagi. Valitsuse otsuses on kirjas, et panna Venemaale ette pidada läbirääkimisi Tartus, aga seal puudub põhjendus. Võime oletada: läbirääkimisi taheti pidada kindlasti Eesti pinnal, sest Pihkvas oldi juba korra käidud ja sealsed tingimused side pidamiseks kodumaaga polnud just paljutõotavad.

Teisalt oldi valus uhine kui maarduda rahuläbirääkimiste algust veel lootusrikkad, et äkki õnnestub protsessi kaasata ka lätlased ja leedulased. Neile olnuks Tartusse tulla tunduvalt lihtsam kui Tallinnasse või jumal teab kuhu kaugemale. Tuleb arvestada sedagi, et mereteed olid sel ajal veel väga ohtlikud: esimese maailmasõja aegsed meremiinide väljad olid läbi traalimata, ikka ja jälle sattus mõni laev miinile ja läks põhja.

Helsingisse sai võib-olla veel kuidagi, aga Stockholmi küll ohutut teed polnud. Vene pool teatas vastuseks eestlaste ettepanekule pidada läbirääkimisi Tartus, et nemad eelistaksid Pihkvas jätkata, aga nad ei teinud sellest ka tüli.

Võib-olla valus uhine kui maarduda pärast, et nood juba mainitud kõnelused Maksim Litvinoviga olid toimunud just Tartus.

valus uhine kui maarduda

Seega mingil määral oldi siinsete oludega kursis. Astume nüüd päris rohujuuretasandile. Miks valiti läbirääkimiste majaks see hoone, mida me praegu tunneme Jaan Poska gümnaasiumina? Jällegi puudub ühene vastus ja me võime teha vaid oletusi.

Esiteks, selliseid suuri ühiskondlikke hooneid, mida võiks tükiks ajaks võtta rahudelegatsioonide käsutusse, polnud jalaga segada. Teisalt oli sedasama, toonast staabihoonet juba novembris pruugitud kolmandal Balti riikide konverentsil.

  1. Koik lihaste luud valulikud
  2. Kuidas eemaldada poletiku ja polve turse
  3. Dr Arkadi Popov: miks on COVID ohtlik ja mida saame selle peatamiseks teha? | Regionaalhaigla

Nii et mingisugune kogemus selle majaga oli olemas, ja miks ka mitte. Praegu kannab maja, kus rahuläbirääkimisi peeti, aadressi Vanemuise 35 ning see on paljuski ümber ehitatud. Toona kandis Vanemuise tänav Aia tänava nime. Vähem kui aasta tagasi olid punased siit välja löödud, ent samas oli linn pidanud läbi elama suure šoki, kui Krediidikassa keldrist leiti 19 jõhkralt hukatud inimest. Tartlaste kogemused sõja algusest olid verised ja valusad.

Support Eurozine

Kas läbirääkimiste ajal oli linn rahulik ja ehk isegi õitsev? Õitsengust vahest rääkida ei saa, sest sõda käis ja kehtisid sõjaajale omased piirangud. Esimese maailmasõja ja Vene revolutsiooniga tekkinud kaos oli üleüldine.

Toiduaineidki ei jätkunud, neid jagati toidukaartide alusel.

Liikluskaamerad

Aga eks tavapärane elu võis jätkuda ka sõja tingimustes ja Tartu polnud siin erand. Töötasid kohvimajad, kasvõi seesama Vene delegatsioon armastas ikka käia Werneri Salv seljavalu lihaste ja liigestega koogikesi söömas ja kohvi joomas.

Vähemalt jõukamatel kodanikel, kel raha leidus, jätkus elu enam-vähem igapäevaselt. Otsene sõja mõju ilmnes siis, kui rindelt toodi langenuid või haigemajadesse pandi haavatud sõjamehi, aga sellega oldi ilmselt juba harjutud. Kui selge oli selleks ajaks eestlaste arusaam oma riigist?

Kui jälle üldistada, siis selleks ajaks oli rahvas kindlasti aru saanud, et tegemist on oma riigiga. Kui mitte enne, siis Landeswehri sõjaga oli tekkinud tohutu vaimustuspuhang, lausa sõjaeufooria: oli saanud selgeks, et Valu liigestes ja lihasvalu Eesti riik ei saa mitte olema baltisaksa parunite riik, vaid tõepoolest maarahva riik.

Oli tekkinud reaalne lootus, et parunitelt võetaksegi maad ära, sest oli valus uhine kui maarduda Asutav Kogu vastu võtnud maaseaduse, mis andis selleks garantii.

valus uhine kui maarduda

Lihtsustatud arusaama kohaselt seisid rahuläbirääkimistel vastamisi eeskätt kaks meest: eestlaste poolt Jaan Poska ja venelaste poolt Adolf Joffe. Tegelikult olid seltskonnad, kes mängisid tulemuse saavutamisel rolli, märksa suuremad.

Jah, loomulikult. Seegi oli vaid delegatsiooni ametlik koosseis, lisaks neile olid mängus nii-öelda tehnilised abijõud, ennekõike delegatsiooni asjaajaja Rein Eliaser ja sekretär William Tomingas. Vene delegatsiooniga oli sama lugu, ehkki nende ametlik koosseis oli väiksem: esialgu Leonid Krassin ja Adolf Joffe. Pärast seda, kui Krassin Moskvasse tagasi kutsuti, sai Joffest esimees ja talle saadeti abiliseks Isidor Gukovski.

Aga ka venelastel olid asjaajajad, sekretär, konsultandid. Valus uhine kui maarduda nad valus uhine kui maarduda rindejoone tulid, oli koosseisus ametlikult 26 isikut.

  • Hiinast alguse saanud koroonaviirus, mille tekitatud haigust tunneme me nime all COVID, on maailma elutempot dikteerinud juba ligi aasta.
  • Puhutud ola liigesevalu

Võiks öelda, et elukutseline revolutsionäär. Ta pärines nagu paljud Vene revolutsionäärid jõukast juudi kaupmehe perekonnast, oli ennast varakult sidunud sotsiaaldemokraatliku liikumisega, sattunud salapolitsei orbiiti ja pidanud kodumaalt põgenema.

Joffe varjas end aastaid emigratsioonis Lääne-Euroopas. Seda, kes ta oma vaadetelt oli, polegi niisama lihtne öelda. Kuna ta esindas Nõukogude Venemaad, siis oleks kõige lihtsam öelda, et ta oli enamlane.

Aga ega ta vist päris tõsiusklikuks leninlaseks või veelgi vähem stalinlaseks saanudki. Juba enne esimest maailmasõda olid tema vaated kõikunud kuskil lääneeuroopaliku sotsiaaldemokraatia ja Vene enamluse vahel.

valus uhine kui maarduda

Sinna need jäidki. Hiljem toetas Joffe Lev Trotski tegevust ja valus uhine kui maarduda seetõttu Nõukogude Liidus ebasoosingusse, mis põhjustas ka valus uhine kui maarduda varajase surma.

FOTO: Tartu linnamuuseumi kogu Kuivõrd oli rahuläbirääkimiste pooltel laua taha istudes ühist arusaama sellest, mille üle läbi rääkima hakatakse? Midagi oli selge, aga samal ajal oli pilt pigem ikkagi kaunikesti udune. See, et mõlemad tahavad sõda lõpetada, oli muidugi väljaspool kahtlust. Aga mida täpselt ja kuidas tahetakse saavutada, oli selgusetum. Tõsi, Eesti, Läti ja Leedu olid üheskoos esitanud mõningad eeltingimused, sealhulgas selle, et Nõukogude Venemaa peab tunnustama vastaspoole riiklikku iseseisvust.